Olgugi, et koolitusmaastik on juba praegu üpris kirju, on see siiski alati pidevas muutumises: viimastel aastatel on tekkinud palju uusi suundi, rolle ja termineid, mis kõik vajavad defineerimist ja mõistmist. Et ajaga sammu pidada, tuleb termini ‘koolitaja’ olemust ja tähendust pidevalt lahti mõtestada. Mis nägu peaks olema tuleviku koolitaja? Tasub välja tuua neli erinevat rolli või ‘nägu’, mida sageli koolitusturul kohata võib: andragoog, lektor, spiiker ja praktik. Kuigi rollid nad päris pole, ei tasu unustada ka ei coach’i ega mentorit. Oleks lihtne väita, et ‘Tuleviku Koolitaja’ peaks olema järjepidev täis-pagas, neli rolli sulandunud ühte, aga tegelikult peaks ta lihtsalt olema suuteline nelja rolliga žongleerima, et õppija teadmisi erinevate meetoditega kinnistada, seoseid luua, õpiprotsessi praktiliseks muuta ning vajadusel ka tööprotsessis toeks olla.
Leian, et see, keda nimetatakse tänapäeval koolitajaks, ongi tegelikult andragoog. Tema eesmärk on jagada uusi teadmisi ning tagada, et õppija need ka omandaks. Infot on vaja analüüsida ja läbi töötada nii, et tekiks isiklik seos. Õppija peab katsetama õpitut rakendada sõltumata sellest, kas tagajärjed on tulemuslikud või mitte. Info kinnitub seejärel lõplikult läbi praktika, ehk läbi järjepideva positiivse kogemuse kordamise. Kui näiteks lektor ja spiiker edastavad infot parema meelega loengu formaadis, siis andragoogi ülesanne on ka teadmistel kinnistuda aidata. Praktiku roll on uute teadmistega toimetada rohkem töötoa-formaadis, kus kõige olulisem on asjad oma käega ära proovida. Spiiker ja lektor oskavad tihtipeale küll suurematele inimgruppidele infot edastada, kuid siis jääb see kuidas ja kas õpitut rakendada pigem õppija enda otsustada.
Rääkides tähtsatest otsustest: koolituse ülesehitus, sisu, meetodid, koolitaja tegelik roll ja kogu ettevõtmise lõpptulemus sõltuvad suuresti kliendi poolt otsustatud mahust. Mahu-põhiselt liigituvad koolitused peamiselt pikkuse ja inimeste arvu alusel ning selle põhjal on ka võimalik määrata, millise koolitaja rolliga on tegu. Väiksemad koolitusgrupid koosnevad tavaliselt kuni 10-st, keskmised 12-18-st inimesest. Kui koolitusgrupis on juba üle 40 inimese, muutub kontakt õppija ja koolitaja vahel passiivseks, koolitusest saab pigem seminar või loeng, koolitajast lektor või spiiker. Kuigi hea koolitaja ülesanne on aidata õppijal sõltumata koolituse mahust uut infot mõista, on kõige paremad tingimused teadmiste omandamiseks, kontrollimiseks ja praktiseerimiseks tavaliselt keskmise suurusega koolitusgruppides, kus koolitajal on võimalik kõige hõlpsamini õppijaga aktiivses kontaktis püsida. Sama käib ka praktiku kohta. Spiiker ja lektor edastavad tavaliselt infot suuremale publikule ja seda ka lühema ajaperioodi jooksul kui andragoog või praktik, kelle puhul on siiski peamine personaalne lähenemine.
Koolitaja rollidest rääkides peaks mainima ka termineid coach ja mentor, mis on mõlemad tegelikult rohkem tehnikad, ustavad abimehed koolitajale, mitte rollid ega ‘näod’. Coach on spetsialist, kes aitab coachitaval tuleviku eesmärke saavutada ja laiemat pilti näha. Mentor on seevastu oma valdkonna ekspert, kelle ülesanne on nõustada mentiid vastavalt oma kogemusele. Coach’i eesmärk on motiveerida, mentori ülesanne aga suunata ja isiklikke kogemusi jagada.
„Coach ehk mõttemaailma treener on keegi, kes väärtusliku inimese ehk coachitava viib sealt, kus ta on, sinna kuhu ta tahab jõuda. Autor Marita Reismaa“
Jah, ‘Tuleviku Koolitaja’ peab olema nelja rolli paremik, aga eesmärk ei pea olema võime omada vaheldumisi nelja nägu, vaid oskus ära kasutada kõigi nelja näo parimaid omadusi. Ideaalsetes töötingimustes, kus koolitus kestab päevi või kuid ja publik on pigem väike, peaks ‘Tuleviku Koolitaja’ olema suuteline looma aktiivse kontaktiga õpikeskkonda, kus peamine rõhk on valmistada õppijat oskuste-põhiselt tulevikuks ette.
Koolitaja ja coach Marita Reismaa