Käes on aeg, kus haridus saab uue tähenduse! Haridus, et ole enam pelgalt klassikaline koolisüsteem, mis algab lasteaiast ning lõppeb ülikooliga. Haridus on muutuv protsess, kus õppija ja õpetaja valmistuvad loovalt tulevikuks, mida ei ole võimalik ette ennustada! Kuidas näiteks Teie prognoosiksite täna kiires muutuvas maailmas ette lapse tulevikku, kes läheb kooli aastal 2020, lõpetab põhikooli 2029, keskkooli 2032, ülikooli 2035 ning jääb pensionile 2078? Milline võiks või peaks olema parim investeering tema haridusse ning arengusse, mis tagab eduka karjääri aastal 2040?
Unesco andmetel lõpetab järgneva 30 aasta jooksul enam inimesi kooli, kui ajaloo algusest alates! Miks? Põhjuseks on suur vajadus kohaneda tulevikuga ja ma ei räägi siin ainult õpeprogrammide ning -protsesside digitaliseerimisest. Ma räägin haridusest üleüldiselt, selle suuremas ning laiemas võtmes. Kas me oleme endalt küsinud, miks meil on täna nii palju kõrgharidusega noori, kes pole päevagi oma õpitud ametil töötanud? Miks teatud valdkondades alustab õppija edukat karjääri juba palju enne kooli lõpetamist, seades nii erialase hariduse ja lõputunnistuse väärtuse kahtluse alla? Miks on paljud ettevõtjad otsustanud pakkuda peale põhiteenuste ka täiendusõppelahendust? Vastus on lihtne, sest klassikaline haridus ei täida juba ammu meie inimeste, ettevõtjate, riigi tuleviku vajadusi. See on haridussüsteemi nõrk lüli, mis vajab enam ja enam tähelepanu ning tööd.
Meie tänane haridussüsteem toetub siiani tööstusrevolutsiooniajal ülesehitatud põhimõtetele, kus loodi uskumus, et kõrgharidus on ainus tee heale karjäärile, majanduslikule kindlusele ning harmoonilisele pereõnnele. Need on väärtused, mida isegi täna, pea kaks sajandit hiljem, meie ühiskonda juhib. Kuid käes on muutusteks aeg. Me peame suunama pilgu tulevikku ning koos ülesse ehitama uue haridussüsteemi, mis on loov, paindlik ning suudab kohaneda kiirelt tuleviku muutuste ja vajadustega. Sellist süsteemi on täna võimeline looma ja järgima ainult täiendusõppe sektor. Sektor, kus puuduvad klassisüsteemid, õpitulemuste edetabelid ning õppeprotsess on õppija ning õpetaja vaheline koostöö mitte autoritaarne õpirežiim. Seda, et kaks korda kaks on neli, teame me kõik aga seda, kas kaks korda kaks on piisav, aitab meil analüüsida täiendusõpe.
Lõpetuseks soovin teiega jagada mind viimati sügavalt inspireerinud kunstihariduse professori Ken Robinoson mõte, et tänapäeva haridussüsteem ei kasvata meid loovusesse, vaid harib meid loovusest välja. Meid õpetatakse vältima vigu, kuid just vead on need, mis loovad suurepärase keskkonna avastada midagi erakordset. Kas pole fantastiline mõttekäik, mis võtab lühidalt kokku meie tänapäeva hariduse inflatsiooni peamise põhjuse ning tõstab esile päästva täiendusõppe potentsiaali.
Koolitaja ja coach Marita Reismaa (2020)